TOKSILISED SUHTED

Mõned päevad tagasi tegin oma instagrami küsitluse, et kui paljud minu jälgijatest kannatavad toksiliste suhete all – siinkohal ma ei pidanud silmas ainult romantilisi suhteid, vaid ka sõprade,  perekonna ja kolleegide näol. Vastus oli kahjuks päris kurb, mitme saja vastaja hulgas laua 90%. 

ROMANTILISED SUHTED

On palju asju, mida me saame ise kontrollida, aga me ei saa kontrollida teisi inimesi ja me ei saa valida kõiki inimesi enda ümber. Kui sa oled tokislises suhtes ( romantilises) siis see on sinu valik, kas sa tahad seal olla või mitte. Kuigi mul endal lapsi ei ole, siis ma ütlen ikka julgelt välja, et kõige suurem kuritegu, mida sa oma lapsele teha saad on see, et sa oled koos suhtes toksilise inimesega ja tema näeb seda kõike pealt. Ja siis need lapsed kasvavad suureks ja valivad endale kaaslaseks toksilise inimese, sest nende jaoks on see normaalsus. Ja nii see põlvkondade vaheline kannatuste rada jätkub. Kes on varem minu postitusi lugenud, siis olen ka öelnud, et kunagi tulevikus ma tahan aidata teisi inimesi just sellel teemadel, sest olen selle kõik ise mitmekordselt läbi teinud. Minul võttis lausa 30.aastat endale tunnistada, et suhete teemadel ma käin sama rada ja nüüd aitab. Toksiliste suhete lõpetamine ei ole lihtne, sest meil on endale raske otsa vaadata ja küsida, et miks ma valin endale selliseid kaaslasi? Lihtsam on alati süüdistada partnerit. Olgem ausad kui sa tead iseenda väärtust ja oled iseendaga rahul, siis on sul seatud piirid, (boundaries) mida sa päris naljalt üle astuda ei lase. Kui sa oled enesekriitiline, õnnetu, arvad, et ei ole armastust väärt, siis sinu piirid on üsna madalad ja sa lased endaga halvasti käituda. 

Kui sina oled üks nendest, kes on suhtes ja tunneb, et sinu kaaslane on terve sinu maailm, sa ei kujuta ette elu ilma temata,  sa teed kõik oma plaanid tema ümber, sul on vaja kontrollida teda, sul on usalduse probleemid, mõtled ainult kuidas temal oleks hea, kõikidest tülides tunned sina end süüdi, leiad talle vabandusi kui ta käitub sinuga halvasti ja pidev lootus, et ükskord ta muutub ja Sina oled ainuke kelle pärast on ta võimeline muutumine, siis PALJU ÕNNE ( irooniliselt ) on sul suhtesõltuvus. Sellised suhted ei ole tervislikult, ega NORMAALSED ja mida varem sa sellest aru saad, seda kiiremini sa terveks saad. Kui tunned ennast ära ja tahad midagi ette võtta, aga ei tea kuidas alustada, siis kirjuta mulle – võin jagada sulle kirjandust ja kontakte, kelle juurde minna teraapiasse ( üks päev võib-olla saate tulla minu juurde).

Selles suhtes kui ma tavaliselt ütlen, et küll on hea targutada kui ise pole kogenud, siis selle teemal tunnen, et ma võin targutada küll, sest tean ja olen kogenud. Enamik minu suhteid on olnud toksilised. Ma olen neid ämbreid kolistanud päris korralikult ja minu minu viimane, ma ei saa seda nimetada suhteks, aga inglise keeles on selline hea väljendus nagu situationship, mis kestis üle aasta, kus ma olin nagu ühe jalaga ämbris ja teisega peaaegu väljas, sest alateadvus andis pidevalt märku, et see ei ole õige. Ma nüüd üritan väga lühidalt selle kokku võtta ilma piinlikkust tundmata. Tutvumine oli väga muinasjutuline – sädemed, ära tundmine jnee no roosa-manna, suhkruvatist pilved jne. Inimene oli veel siis suhtes ja mina suhtes meestega ei tegele, seega ma mõtlesin, et pole minu jaoks. Siis ma olin veel piisavalt rumal, et lõpuks jäin uskuma kui rääkis, et mina olen see õige ja neil ammu suhe pekkis jne. Põhimõtteliselt lõpuks tahtis hoopis tema naine lahku minna ja siit oleks pidanud olema juba esimene RED FLAG, oma lahkuminekut tahtis ta juba panna minu õlgadele, et ma justkui peaks tundma ennast erilisena. Kuna peres oli ka pisike laps, siis see esialgne kõvatamine, et lähen lahku saame õnnelikuks, asendus depressiooniga. Lapse hooldusõigusega algas võitlus.  Ja siis haarati minust kinni kui päästerõngast. Teoreetiliselt on siin väga selge kaassõltuvuse mudel. Mina olen alati olnud see päästja ja aitaja ja tema siis see tarbija, alati on kõik teised süüdi tüüpi ja eks me siis sõltusime üksteisest. Mina vajasin kedagi päästa ja tema vajas, et keegi teda päästaks. Päris suhte alguses ma juba küsisin endalt, et kas see on jälle üks selline olukord, mis mulle on ette saadetud, et ma saaks aru, et NEVER AGAIN ja ei teeks sama viga ehk mu alateadvus juba suutis saada aru, et see ei ole õige, aga no ei olnud ma veel siis päris valmis aru saama. Aasta kujunes siis selliselt, et mina olin inimesele isiklik psühholoog, kuivatasin pisaraid ja sisimas lootsin, et suudan ta terveks teha ja siis elame happy ever after. Kui ma seda kõike siia praegu kirjutan, siis ma lihtsalt tahaks aidata nii palju naisi ja ka mehi, et nad ei satuks samasse olukorda, sest see on selline aja ja närvirakkude raiskamine. Ma jalutasin sellest olukorrast päris mitu korda minema, aga alati tuli tema tagasi selle sama jutuga, et ma ei ole kunagi midagi sellist tundnud, ma ei suuda ilma sinuta, aga ma olen nii katki bla bla. Empaatiline nagu ma olen, siis lasin ta oma ellu tagasi. Ma olin valmis kolime teise riiki, jätma oma pere ja sõbrad ja karjääri, et alustada ühist elu. Kõlab veits hullult? Aga täiesti ausalt, ma olin valmis seda tegema. Ja kui aus olla, käis tema rohkem peale ja tahtis rohkem arutada ühise elu loomist kui mina ja eks ma siis lõpuks jäin seda kõike uskuma. Roosad prillid olid lausa tabalukuga kinnitatud pähe. Asi sai lõpu päris konkreetselt. Terve selle aja jooksul kui mina siis teda kuulasin ja toetasin ja lootsin ja ootasin ja mida kõike veel oli mul ainult üks tingimus, et valetamist ma ei andesta. Ma olin niigi kõik oma standardid alla lasknud, eneseuhkuse ja austuse, aga vot seda ma ei lasknud. Vahetult peale jõule sain siis kolmandalt isikult teada, et oli minu eest midagi varjanud ja valetanud ja kui ma temalt siis otse küsisin, ei tundnud ta ennast väga süüdi ja peitis ennast siis selle taha, et me ei olnud ametlikult suhtes. Minu jaoks oli siis see selge, et kui mul natukenegi eneseaustust alles on, siis ma pean minema jalutama ükskõik kui suured need tunded ka pole. Ja nii ma siis tegin, tema aga pööras selle kõik minu vastu ja tegi endast ohvri, ta küll vabandas aga ütleme nii, et suuremat pingutust ta enam ei teinud, et asja klaarida ja nii see läks. Lõpuks ma sain ka aru, et see kõik on lihtsalt nii ebastabiilne ja mürgine. Mu mõistus ju terve aasta vältel andis mulle vihjeid, et see ei ole okei, vahepeal ma ärkasin hommikul ülesse ja mul oli kohe peas mõte, et lõpeta ära, see ei ole seda väärt – isegi aegadel kui meil oli kõik väga hästi, aga no südamega sõdida on keeruline. Ühesõnaga ma sain lõplikult aru, et ma jälle kaotasin suhtes iseenda, proovisin teist inimest õnnelikuks teha läbi käbide ja kändude ja see ei ole tervislik. Ükskõik kui suured mu tunded olid, oli aeg sellele kriips tõmmata, sellest õppida ja edasi liikuda. Ja ma ütlen teile, et see ei olnud lihtne teekond.